2019. aasta juulikuus kutsus noor teadlane Melanie Olesk kohaliku kogukonna liikmeid endaga Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealast vestlema ja kogemusi jagama. Räpina valla inimeste abi oli oodatud teadustöö jaoks materjali kogumisel. Nüüd räägib ta oma uurimustööst lähemalt.

Miks valisid oma bakalaureusetöö teemaks Aberdeeni Ülikooli Geograafia ja Keskkonna osakonnas Võhandu jõe, sellega seotud looduse ja inimesed?

Minu teadustöö eesmärgiks oli kaardistada Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal oleva keeruka olukorra põhjuseid ja analüüsida osapooli. Konflikt seisneb kohalike maaomanike vastuseisus Keskkonnaameti poolt planeeritava kaitse-eeskirja uuendamisele.

Milliste järeldusteni kohalike inimeste ja Keskkonnaametiga vesteldes, kirjavahetust analüüsides, jõudsid?

Järeldasin oma uurimuse tulemusel, et keeruline olukord on kujunenud suuresti usalduse puudumisest kohalike inimeste ja Keskkonnaameti vahel. Usaldus on aga omakorda kadunud seetõttu, et kohalike elanike ja riigiametnike vahel puudub isiklik kontakt, varasemad kogemused Keskkonnaameti (või üldse riigiga) suhtlemisel on olnud negatiivsed ning paljud kohalikud inimesed ei saa päris täpselt aru, mida täpselt Keskkonnaamet soovib ette võtta. Riiklikud protseduurid on teadagi keerulised ning pikaajalised ja nii tundubki maaomanikele, et aina käivad mingid koosolekud, kuid millal ja kuidas nad saaksid oma maa kohta tehtavates otsustes kaasa rääkida, on selgusetu. Konflikti lahendamiseks tuleb suuremat rõhku panna otsesuhtlusele ja mõlemad pooled peaksid püüdma oma eelarvamused kõrvale jätta, et ühiselt lahendusteni jõuda.

Kohalikud inimesed, kellega rääkisin, olid enamjaolt huvitatud konflikti lahendamisest, kuigi tihtipeale selgus, et paljud intervjueeritavad ei ole hästi aru saanud, milles konflikt seisneb. Väga selgelt paistis läbi ka see, et kohalikud maaomanikud siiralt hoolivad kõne all olevast alast ja soovivad oma maad ja seda ümbritsevat loodust ise kaitsta. 

Nii maaomanikud kui ka Keskkonnaamet väljendasid soovi kaitsta Võhandu maastikukaitseala keskkonda nii nagu see on olnud sajandeid ja kasutada loodusressursse jätkusuutlikult. Veelgi enam – paljud intervjueeritud inimesed avaldasid arvamust, et kohalikud inimesed kaitsevad ise Võhandu keskkonda ning sellepärast pole riigipoolne kaitse vajalik. Seades kohalikele piiranguid ja reegleid, oli paljudel intervjueeritavatel tunne, et Keskkonnaamet ei usalda neid. Avaldati ka arvamust, et Keskkonnaamet võiks läbi viia põhjaliku uurimise ala väärtustest, et teha kindlaks, mida ja kuidas on vaja Võhandul kaitsta. Intervjuude käigus selgus, et mõlemad osapooled jagavad laias laastus sama arvamust – Võhandu jõe ürgorg on väga eriline ja väärtuslik paik ning seda tuleks hoida tulevastele põlvedele. Arvamused lahknevad aga küsimustes, kuidas ala kaitsta, kas riigi kaitse on vajalik või piisab maaomanike kinnitusest, et kohalikud kaitsevad oma maad kõige paremini.